Ma töötan öösiti. Mitte sellepärast, et tahaksin – lihtsalt nii läks. Haiglas öövalves istudes on kell kaks öösel kõige vaiksem aeg. Patiendid magavad, koridorid tühjad, ainus asi, mis sumiseb, on vana kohvimasin ja mu enda mõtted. Sellistel hetkedel haarab sind see kummaline tunne – oled täiesti ärkvel, aga terve maailm sinu ümber on uinunud.
Mullu novembris oli eriti pikk öö. Vihma lõi vastu aknaid, tuul ulgus nagu keegi oleks unustanud akna päriselt kinni panna. Mul ei olnud und, ei olnud ka lugemise tuju. Telefoni aku oli täis ja ma lihtsalt kerisin. Ja siis meenus, et mu sugulane Soomes oli rääkinud mingit juttu krüptoasiast. Ta ei ole mingi suur mängur, aga vahepeal proovib. "See tapab aega," ütles ta. "Ja vahel isegi maksab natuke tagasi."
Tol ööl otsustasin. Miks mitte?
Varem olin arvanud, et kõik need online asjad on lihtsalt üks suur plähv. Aga ausalt – kui sa istud kolmandat tundi üksinda valves ja su kohv on ammu külmaks läinud, siis on su ajul lihtsalt vaja mingit tegevust. Mitte põgenemist. Lihtsalt... vaheldust. Avasin otsingumootori ja hakkasin ringi vaatama.
Leidsin koha, mis tundus usaldusväärne. Ma ei oska isegi öelda, mille järgi ma seda hindasin. Ilmselt lihtsalt tunne. Registreerisin end. See võttis vähem aega, kui kulub uue e-posti tegemiseks. Deposit? Mul oli natuke Ethereumi juba vanast ajast alles – õde kandis mulle kunagi tagasi väikse võla just selles vormis. Ma polnud seda kunagi puutunud. Kuni selle ööni.
Esimese asjana vaatasin, kas seal on mänge, mis ei nõua suurt mõtlemist. Olin väsinud, mu peast ei oleks sel hetkel saanud isegi lihtsat matemaatikaülesannet lahendada. Valisin midagi lihtsat – kolm rulli, ilma kõigi nende keeruliste boonusmängudeta. Panin panuse nii väikeseks, et see oli peaaegu naeruväärne. Keerasin.
Tühjus. Tühjus. Natuke tagasi. Tühjus.
Ammu enne seda teadsin, et ma ei hakka suurt raha tegema. See polnudki plaanis. Aga siis juhtus midagi imelikku. Kell oli veerand kolm öösel. Ma vajutasin spin. Rullid hakkasid keerlema. Peatusid. Ja äkki – ekraan läks siniseks. Mitte tavaline mäng, vaid mingi boonus, mida ma polnud isegi tähele pannud, et see on võimalik. Tuli väike aken, mis pakkus kolme kasti. Pidin ühe valima.
Valisin keskmise.
Kast avanes ja sealt kargas välja number. Mitte midagi meeletut – 23 eurot. Aga tol hetkel, kolm öösel, üksinda haigla valves, tundsin ma rõõmu nagu oleksin võitnud lotoga. Tõmbasin hinge kinni. Hakkasin naerma. Naersin iseenda üle – kui rumal see kõik on ja kui hästi see rumalus ennast tundis.
Mõtlesin, et proovin veel. Aga seekord teisiti. Olin kuulnud, et mõned mängud annavad rohkem, kui panustad natuke suuremalt. Mitte palju, aga natuke. Võtsin oma väikese võidu ja otsustasin selle kasutada. See on sealjuures nii lihtne – kui ma kaotan, siis kaotan ainult selle, mis ma just võitsin. Mitte sentigi omast. See andis julgust.
Hakkasin mängima teist mängu. Seekord keerukamat, nelja reaga ja igasuguste tuledega. Kolm korda ei tulnud midagi. Neljas kord tuli väike võit – 12 eurot. Viies kord – ei midagi. Kuuendal korral klikkisin nuppu, vaatasin kõrvale oma kohvitassi, kuulsin järsku kõrvulukustavat muusikat.
See oli teine kingitus tol ööl.
Midagi klõpsatas. Sümbolid langesid nagu doomino. Ekraanile ilmus tekst: "Suur võit". Ma ei saa öelda, et ma oleksin selle peale hüppenud, aga mu süda tegi ühe selge hüppe. Number kasvas. 47 eurot. Siis 68. Siis 71. Peatus.
Seekord oli summa 71 eurot. Kokku eelmisega peaaegu sada. Ma polnud elus võitnud nii palju millegi pealt, mis ei nõudnud minult muud, kui lihtsalt istumist ja valimist.
Mu vahetus lõppes kell seitse hommikul. Selleks ajaks olin ma mänginud kokku võib-olla tund aega, aga vahelduva eduga. Lõpuks seis mu konto: plussis umbes 85 eurot. Mitte rikkaks saamine, aga piisav, et osta kaks head sõpradele jakki või maksta terve kuu internet. Peaasi, et ma ei olnud miinuses.
Tuleb välja, et see kogemus muutis mind hoopis teisel moel, kui ma arvasin. Ma poleks arvanud, et mingi ethereum online kasiino võiks õpetada mulle distsipliini. Aga õpetas küll. Sest ma panin endale reegli: mitte kunagi mängida enam kui 20 eurot omast taskust. Kui see kaob, siis kaob. Lõpp. Ja teine reegel: kui võidan rohkem kui 50 eurot, siis vähemalt pooled võtan kohe välja.
See öine vahetus jäi mulle meelde mitte raha pärast. Vaid tunde pärast. See tunne, kui istud kolm öösel, ümberringi vaikus, aga sinu ekraanil toimub midagi erksat ja värvilist. Ja sa tead, et iga hetk võid sa kas võita või kaotada, aga kumbki pole katastroof. Sest sa oled valmis mõlemaks.
Järgmisel hommikul koju jõudes magasin nagu kiviga visatud. Ärkasin alles lõuna ajal ja esimese asjana kontrollisin oma kontot. Raha oli ikka veel seal. Panin makse käima. Järgmiseks päevaks oli see minu pangas. Täpselt nii.
Mõned mu kolleegid said hiljem teada ja küsisid, kas ma mängin ikka veel. Mängin. Aga ainult siis, kui on tõesti pikk ja igav öö. Ja alati sama reegliga: ainult see väike summa, mitte kunagi rohkem. Krüpto teeb selle lihtsaks – sa ei näe füüsilist raha, seega on kergem mitte tunda, et kaotad midagi reaalset. Aga samas, kui võidad, tuleb see sama kiirelt tagasi. See tasakaal on hea.
Muidugi, ma tean, et kõik ei suuda nii. Mõni võtab kaotust isiklikult, hakkab jahtima seda uuesti. Aga mina ei ole selline. Minu jaoks on see nagu pokker sõpradega – ainult väikse panusega ja suure naeruga.
Proovi seda ethereum online kasiino asja mõttes. Aga ainult siis, kui suudad naerda ka siis, kui kaotad. Sest ma kaotan ka vahel. Tihti isegi. Aga ma olen alati teadnud, et see on osa mängust. Mitte elust. Mängust.
Ja see on ok.
Tänases elus on nii vähe asju, kus sa võid lihtsalt nii olla – mitte midagi teha, lihtsalt vaadata, mis juhtub. Tol öisel vahetusel ma ei teadnudki, kui palju mul seda tegelikult vaja on. Ja kui see kingitus tuli kolm korda ühe ööga – ma võtsin selle vastu. Rõõmuga. Ja natuke uhkusega ka.