Ma olen selline inimene, kellega asjad juhtuvad. Mitte head asjad. Just need imelikud, veidrad, ajuvabad asjad. Näiteks: ükskord jooksin bussile, komistasin, ja mu king lendas jalast otse lombi. Buss sõitis minema, king jäi lombi. Või teine kord – tellisin endale sünnipäevaks veebipoest uue telefoni. Kohale jõudis tühi karpi. Tühi! Keegi oli selle vahepeal välja võtnud.
Mu sõbrad naeravad mu üle. Nad ütlevad, et ma peaksin kandma kummiülikonda, sest õnnetused kleepuvad mu külge nagu kärbsed. Ja ma olen sellega juba leppinud. Tõsiselt. Ma isegi naeran iseenda peale. Aga siis tuli see kolmapäev.
Hommik algas halvasti. Unustasin äratuskella seadistada, magasin üle, jõin kohvi nii kiiresti, et põletasin keele ära. Tööl sain ülemuselt sõimata, sest olin unustanud ühe olulise faili saata. Mitte et see oleks olnud minu viga – eksisin kuupäevaga. Aga ülemust see ei huvitanud. Lõuna ajal läksin poodi, et osta midagi head, aga unustasin rahakotti. Täiesti. Kaardid olid kõik kodus.
Olin juba harjunud. Mõtlesin: hea küll, täna on lihtsalt selline päev. Istusin õhtul diivanile, naine vaatas mingit seriaali, mina kerisin telefonis. Ja siis ma mõtlesin – tead mis, proovime midagi, mida ma pole kunagi proovinud. Ma ei tea, miks just see mõte pähe tuli. Võib-olla sellepärast, et ma olin nii väsinud ebaõnnestumistest, et tahtsin teha midagi, kus ebaõnnestumine on isegi oodatud.
Ma olin kuulnud ühest kohast – keegi mainis seda töö juures. Mittesobivas vestluses. Ma ei pööranud sellele tähelepanu. Aga nüüd ma otsisin selle üles. Kirjutasin otsingumootorisse ja esimene tulemus viis mind lehele, mis tundus lihtne ja selge. See ei karjunud, ei lubanud kuldmägesid. Lihtsalt mängud. Ma registreerisin end, teadmata, mida oodata.
See oli mu esimene kord, kui ma astusin sammugi sellisesse kohta. Minu jaoks oli see nagu astuksin uude linna, mida ma kaardil kunagi näinud polnud. Valisin mängu, mis tundus kõige klassikalisem – numbrid, puuviljad, lihtne disain. Panin sinna kümme eurot. Mitte rohkem. Ma mõtlesin, et see on minu õnnetuste fond. Kui ma kaotan, siis vähemalt tean, et see päev oli täiesti loogiline.
Esimene keerutus – kaotus. Teine – kaotus. Kolmas – kaotus. Mu naine küsis kõrvalt: "Mida sa teed?" "Elan oma õnnetut elu," vastasin ma. Ta naeris ja pööras tagasi seriaali juurde. Ja siis neljas kord. Ma ei oodanud midagi. Vajutasin nuppu, vaatasin telekasse. Aga midagi juhtus. Ekraanil helises mingi meloodia. Ma vaatasin alla – konto number oli hüpanud kümne eurolt viiekümnele. See oli nii ootamatu, et ma istusin sekundiks liikumatult.
"Kuule," ütlesin ma naisele, "vaata siia." Ta vaatas, kehitas õlgu. "See on lihtsalt õnn," ütles ta. "Sul pole seda kunagi olnud." Ja ta oli õiges. Aga siis ma tegin teise keerutuse. Seekord panin viis eurot. Rullikud peatusid – kaotus. Kolmas keerutus – jälle võit. Mitte suur, aga piisav, et mu huuled tõmbusid naerule. Ma olin poole tunniga kakskümmend eurot plussis.
Aga tõeline pööre tuli siis, kui ma otsustasin teha ühe suurema panuse. Mitte hullumeelse, aga piisavalt, et mu süda hakkas veidi kiiremini pekslema. Ma panin kümme eurot. See oli peaaegu pool mu algsest summast. Mõtlesin: "Ole nüüd, või mine." Ja siis see juhtus.
Ekraan muutus. Ma ei oska seda kirjeldada muud moodi – see oli nagu keegi oleks avanud ukse, mida ma varem polnud näinud. Rullikud peatusid, ja seal olid kõik ühesugused sümbolid. Üks, kaks, kolm, neli, viis. Ma lugesin neid kaks korda. Konto number hüppas kolmekümne eurot edasi. Ja siis veel. Ja siis veel. Kui see lõpetas, seisis seal kakssada nelikümmend eurot.
Ma hingeldasin. Naine vaatas mind imelikult. "Kõik korras?" küsis ta. "Jah," vastasin ma, "ma arvan küll." Aga mu sees oli midagi muutunud. Mitte ahnus. Mitte uhkus. Lihtsalt tunne, et see õnnetu päev – see kolmas õnnetu päev – ei olnudki nii õnnetu. Võib-olla oli mul lihtsalt vale mõõdupuu.
Ma vajutasin välja. See raha jõudis mu kontole järgmisel hommikul. Ostsin naisele lilli – lihtsalt sellepärast. Ja tellisin endale uue telefoni. Mitte kalli, aga piisavalt hea. Ja kui keegi küsis, kust mul raha on, ütlesin, et sain töölt lisaboonust. See on pooltõde – see oli boonus, aga mitte tööandjalt.
Ma olen sellest ajast mänginud veel paar korda. Mitte palju. Selge see, et ma ei taha kunagi sattuda olukorda, kus ma kaotan rohkem, kui suudan. Aga vahel, kui õnnetused jälle kleepuvad mu külge, avan ma https://vavada.solutions/et/ ja panen paar eurot. Mitte lootuses rikkaks saada. Vaid selleks, et meelde tuletada: mõnikord on halbadel päevadel just see üks kord, kui kõik läheb hästi.
Ja see juhtus. Tõesti juhtus. Mu naine naerab mu üle endiselt. Aga nüüd tean mina midagi, mida tema ei tea. Et ma ei ole ainult õnnetuste koguja. Ma olen ka nende mees, kes vajutas õiget nuppu – https://vavada.solutions/et/ – ja nägi, et isegi minu elus võib juhtuda midagi head.
Kui keegi oleks mulle enne seda öelnud, et ma kirjutan sellise loo, ma oleks naernud. Aga nüüd istun siin, vaatan seda summat oma pangakontol, ja mõtlen: elu on imelik. Just siis, kui sa arvad, et oled kõige õnnetum, avastad, et õnn oli lihtsalt teises kohas. Ootamas, et sa talle ukse avaksid.